Kuuenda hommikul startisime juba kaks ööl vulkaani poole. Kavatsuseks ronida pimedas vulkaanile ja tervitada päikset mäe otsas kohvi juues :D
Poole neljaks jõudsime Mt Baturi juurde. Peale minu ja Marili olid meiega kaasas üks hollandi plika ning hosteli omanik Aysha. Trekkimine pidi aega võtma umbes 2,5h. Meile määrati giid, kes varustas meid taskulampidega. Pean vastama, et see kindlasti on üks huvitavamaid kogemusi mu elus. Tähed siravad, kuu oli lummav ja taskulambid mäel sirasid kauguses nagu jaanimardikad. Mu tuju oli laes :D. 
Mul olid jalas teksad ja tennised, mis hiljem kattusid tolmuga. Kogu see rühkmine oli lahe, kuid hullem joogijanu tekkis ning higi tilkus ojadena. Siiski olime tublid ja tõusime tippu 1,5h. Panime tihti mööda inimestest, kes olid sportlikult riides ning oleks pidanud meist agaramad olema xD. Kuid ega riietus sust veel ronijat või nuh rühkijat ei tee :D
Mäe otsas serveeriti hea tassi täis kuuma Bali kohvi ning sõime kaasavõetud munavõikusid. Mäe otsas oli ka pisike agar koera kutsikas, kes muudkui nurus sööki ja oli kohutavalt armas.
Picture


Põikesetõus oli küll lahe, kuid üldse mitte nii lahe kui arvasin. Aga olgem ausad ega niisama ei öelda, et teekond on olulisem kui sihtpunkt. Tee alla oli suhteliselt kiire. Järgmine sihtkoht oli kuumavee allikad, kuid kuna selgus, et see oli kallis, siis jätsime ära. Meie Mariga aga mõtsime, et mille eest me selle summa välja käisime, kui me teel peame ise igasugu asju maksma. 
Nii et järgnevaks sihtkohaks sai Bali peatempel. Vahepeal tegime peatuse, et imetleda kauneid riisipõllu vaateid. Ka eemalt olevat vaadet Mt Baturile ning all olevale järvele. Näha võis väga hästi 1963 a. purske tagajärjel jäänud musta laava jälgi.

Templi juurde jõudes selgus, et peame jälle maksma annetuse. Tegemist siis Pura Agung Besakih templiga. see oli suhteliselt võimas tempel ja igati tore jalutus. Tegime sealse giidiga ka kiirpalvuse - pool sellest seigast jäi arusaamatuks ja oli liiga kiires tempos jutstatud. Põhi asi oli ikkagi, et tee jälle annetus. Me Mariliga olime juba suht pissed off.
Alustasime uut reisi ja jõudsime Taman Tirtagangga veepaleesse, mille sultan ehitas oma naistele. Tõesti ilus koht, kuid me olime juba nati pahuras tujus ja ei suutnud kogu ilu piisavalt nautida. Sest loomulikult sissepääs ju jälle maksis. Aga värvas saime enne seda maitsta jackfruiti ja uskuge mind, see üks hea asi :D
Järgnevalt peatuime korraks hõbeseppade juures, Sealses poes leidus nii mitmeidki ilusaid ehteid ja disain oli tõesti vaatamist väärt. Ning sellele järgnes Goa Lawah ehk siis nahkiire koopa juurde tehtud tempel, mis oli pühendatud maojumalale. Kirjade järgi ei ole keegi kunagi suutnud tõestada, et seal on maojumal eksisteerinud. Selleks ajaks oli meil juba templitest kõrini...
Nii et mis ma siis arvan....ei teagi, sest ma olen suht kahevahel. Ei saa aru mille eest me miljoni kohalikus rahas maksime (näkku) ja pidime veel kõik muu lisaks juurde ostma.  Ikka hullem nöörimise tunne tekkis. 
Kella neljaks jõudsime tagasi hostelisse ja avastasime, et me pole peale kella 5te hommikul miskit söönud. Nii siis tõttasime kiirelt Pasta Carbonarat sööma koos kecip manis'ega (magus sojakaste). Kaste on väga hea, kuid Aussis hiljem ostes tundus see teistsugune.  Kõrvale üüpiline puuvilja jook, milleks seekord oli arbuus.
Seejärel otsisime üles kohalikud ja tegime nendega diili, et järgneval päeval Gili T'le ehk Trawanganile sõita. Mehed sõidutasid meid kohe motikaga ATM'i juurde, et saaksime ilusti raha neile anda. Milline eskort teenus xD. Lahe...